Unes ma olin mingisuguses tohutus lossis, mis seisis kaljuäärel. Ma kõõlusin lahtisel kiviaknal ja vaatasin alla sügavikku. Mu selja taga olev tuba oli täiesti tühi, kui välja jätta seinal põlevad tõrvikud ja maas vedelev praht. Reaalis oleksin ma ise ka karjudes seal põrandal, sest ma ei talu kõrgusi. Kui ma sealt välja kõõlusin ja kõrvale vaatasin, siis nägin, et ühest kaugemast valgustatud aknast lennutab keegi tuulelohet välja. See üllatas mind ja ma otsustasin minna asja lähemalt uurima. Otsisin põrandalt endale mingisugust relva kaasa, sest ma teadsin, et lossis on midagi ohtliku, aga ei leidnud peale šokolaadipaberite suurt midagi.

Lossis olid pikad, kitsad, tõrvikutega valgustatud koridorid, mille lõppu ei olnud tavaliselt näha... see oli kuidagi nii, et näha oli ainult natukene sinu ümbrust, edasi paistis ainult pimedus, isegi kui koridor ei olnudki tegelikult enam suurt pikem. Seintel olevad tõrvikud lihtsalt valgustasid niimoodi naljakalt. Kõndisin edasi. Korraga hakkas ühest koridoriotsast mingisugune lärm pihta. Ma ehmatasin ja otsisin kiiruga kohta kuhu end ära peita. Lõpuks õnnestus mul üks metalluks natukene lahti kangutada ja end sealt läbi suruda. Jäin ukse piiluma ja nägin kuidas mingisugused orkilaadsed elajad vedasid enda järel karjuvat räbalates meest. Hirm oli ja mõtlesin, et vist siiski ei tasu mööda koridore ringi käia vaid kuhugi ruumi pidama jääda, lootuses, et keegi mind sealt ei leia.

Kui ma ümber keerasin, siis irvitas üks samasugune ork mulle otsa ning püüdis mind siis kinni krabada. Mul õnnestus ta eest minema lipsata. Tormasin kiiresti ühe seinas oleva augu poole ja suutsin sealt end läbi pigistada. Sattusin kuhugi pesuköögi laadsesse ruumi, kus konna nägudega naised suurtes padades linu keetsid. Osad olid püttadesse roninud ja tallasid seelikuid üleval hoides linade otsas. Nende silmamunad olid valged ja suud totakalt ammuli nagu neil ei oleks mõistust. Mind nad tähele ei pannud igal juhul.

Ma otsustasin, et mu teksad tõmbavad antud olukorras liiga palju tähelepanu, nii et ma otsisin suurest pesuhunnikust endale välja mingisuguse nunnarüü. Tumedam peaaegu maani seelik, pikkade varrukatega pluus ning nahast vest seal peal. Pähe panin midagi tanulaadset. Järgmisel hetkel tormasid kolm orki ruumi sisse ja vedasid mu minema, röökides, et halastajaõe koht ei ole köögis. Mind tassiti kuhugi suurde ruumi, kus mööda põrandat vedelesid mädanevad vanainimesed. Mulle visati kätte kalts, kauss veega ning tohutu rasvapütt ning kästi esivanemate jalad puhtaks pesta. Valikut mul ei olnud, nii et ma ronisin ühe ägiseva vanainimese juurest teise juurde ja pesin nende mädanevaid ja haavandeid täis jalgu. Ühe naise jalad olid nii mädanenud, et liha nende peal muutus lihtsalt pudruks ja vajus mööda põrandat laiali, kui ma teda puudutasin. Ruumis oli veel teisi naisi, kes sama asjaga tegelesid. Hommikul selle peale mõeldes hakkas paha.

Vahepeal astus ruumi ülevaataja ning kõndis saabaste kõlksudes surijate vahel ringi. Ma ei julgenud üles vaadata, sest kartsin, et too saab aru, et ma olen vale inimene. Nokkisin ühe mehe jalgadest vaklu välja, sõrmed sügaval ta mädapaise sees, ja püüdsin end märkamatuks teha. Ülevaataja jäi ikkagi mingil põhjusel minu ees seisma ning rebis mu siis kättpidi jalule ja lohistas enda järel uksest välja. Kui ma üles julgesin viimaks vaadata, siis selgus, et tegemist polnudki orkiga vaid mehega, kes nägi kahtlaselt Yoko moodi välja. Ütleme siis, et tegemist oli Yokoga. Ta lohistas mind mööda koridore enda järel, ise vihaselt mu peale karjudes, et mis kurat mul arus oli ja et ma olen räpane ja tal on vastik mind puudutada.

Lõpuks jõudsime kuhugi maaaluse järve äärde ning ta kamandas, et ma riided seljast ära võtaksin ja end puhtaks peseksin. See on nii naljakas, et kui ma tavaliselt unenäos tean, kes ma ise olen ja kes teised kõik on, siis nüüd ma justkui seda ei teadnud. Ma keeldusin, öeldes, et see järv hirmutab mind. Asi lõppes sellega, et ta kiskus mul vägisi riided seljast ja lükkas mu järve. Ma kukkusin sinna veekasvude vahele ja need mässisid mulle end kohe kõvasti ümber, nii et ma ei saanud enam tagasi veepinnale. Yoko